Vikipeedia:Nädala artiklid 2025

Nädala artiklid
2008 – 2009 – 2010 – 2011 2012 – 2013 – 2014 – 2015 2016 – 2017 – 2018 – 2019 2020 – 2021 – 2022 – 2023 2024 – 2025 – 2026 – 2027

Nädala artiklid on eestikeelse Vikipeedia avalehel olnud artiklid, mis vastavad headele artiklitele esitatud nõudmistele.

Siin on ära toodud 2025. aasta nädala artiklid.

1. nädal

Tore nulg on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Ta on hõbenulu lähedane sugulane. Tore nulg kasvab Põhja-Ameerika lääneosa mägedes parasvöötme kliimas. Puit on kerge ja pehme, kuid nulu kohta vastupidav. Et toreda nulu võra on hõbedane, kasvatatakse teda ka jõulupuuks.

Tore nulg kasvab looduslikult tavaliselt 20–40, harva kuni 60 m kõrguseks. Tüve läbimõõt küündib soodsates oludes 2,6 meetrini. Puude eluiga võib ületada 600 aastat. Tore nulg moodustab tihti puhaspuistuid või on domineeriv puuliik okaspuusegametsas.

Kuna käbid valmivad üldjuhul vaid puu tipuosas, siis igasugused tipuosa kahjustused vähendavad oluliselt käbide arvu. Eriti sagedasti esineb selliseid kahjustusi vanadel puudel. Seemnete idanevus on tavaliselt madal, alla 40%, kuid selle kompenseerib seemnete suur hulk. Erakordselt heal seemneaastal võivad puud toota 1,4 miljonit seemet hektari kohta, tavalisel seemneaastal on see umbes kümme korda väiksem. Väga head seemneaastad esinevad 1–4 aasta järel. Seemnete eraldumine koos käbide lagunemisega algab septembri lõpust oktoobri keskpaigani ja neid levitab peamiselt tuul, kandes nad tavaliselt kaugusele, mis on 1½–2 korda suurem puu kõrgusest. Loe edasi ...mfggdufjd

2. nädal

Kolvikesed ehk koonusrakud on inimese ja mitmete teiste loomade (sealhulgas imetajate) silma võrkkestas paiknevad valgustundlikud rakud, mis on seotud värvuste nägemisega. Koos kepikestega võimaldavad nad nägemist.

Kolvikesed toimivad paremini hea valgustatuse korral, sest neil on suhteliselt väike valgustundlikkus. Nad tagavad ka kontrastide eristamise ning seega ruumilise lahutusvõime. Värvuste nägemist võimaldavad kolvikesed sellepärast, et enamasti esineb vähemalt kaht tüüpi kolvikesi, mille tundlikkuse spektraalne jaotus on erinev. Hämaras kolvikeste töö lakkab, mistõttu värvuste eristamise võime kaob. Samuti saab kolvikeste abil tajuda peenemaid üksikasju ja kiiremaid muutusi, sest kolvikeste reaktsiooniaeg on lühem kui kepikestel.

Inimestel on tavaliselt kolme liiki kolvikesed, mis reageerivad värvustele erinevalt. Seda nimetatakse kolmevärvinägemiseks ehk trikromaasiaks. On teateid inimestest, kellel on nelja tüüpi kolvikesi, nii et neil on neljavärvinägemine ehk tetrakromaasia. 10% meestel ja 50% naistel arvatakse olevat ka oranži värvi suhtes tundlikud kolvikesed. Tetrakromaasiat ja isegi pentakromaasiat ehk viievärvinägemist on teada lindudel, roomajatel ja kaladel. Loe edasi ...

3. nädal

Keila on linn ja omavalitsusüksus Harjumaa lääneosas Keila jõe ääres, Tallinnast 25 km edelas. Keila idapiir kulgeb valdavalt mööda Keila jõge.

Keila pindala on 11,25 km² ja elanike arv 2024. aasta alguse seisuga oli 10 964. Linn on elanike arvult Harju maakonnas Tallinna ja Maardu järel kolmas.

Keilat esmamainiti (Keikæl) kirjalikes allikates 1241. aastal 10 adramaa suuruse külana. Hiliskeskaegses Eestis oli Keila üks 15 alevist. Liivi sõja ajal sai Keila rängalt kannatada ja pärast sõda jäi sinna vaid kirikuküla. 1925. aastal sai Keilast alev ja 1. mail 1938 kolmanda astme linn.

Linna läbib elektrifitseeritud Tallinna–Keila raudteeliin, mis hargneb seal Paldiski ja Turba liinideks. Raudteejaam ise pärineb 1870. aastast ja see on olnud linna arengus oluline.

1950. aastal moodustati Eestis senise 13 maakonna asemele 39 rajooni, sealhulgas Keila rajoon. Hoogsalt hakati rajoonikeskuseks saanud väikelinnadesse ehitama halduskeskusi. Iseloomulik oli hoonete ehitamine korduvkasutusega projektide järgi. Näiteks Keila kultuurimaja on Arnold Matteuse Antsla kultuurimaja kordus. Keila rajoon ühendati 1962. aastal Harju rajooniga. Loe edasi ...

4. nädal

Tarandkalme on kivikalme, mis sisaldab ühte või mitut tarandit – maapinnale kividest laotud müüriga ümbritsetud nelinurkset ala. Mitme tarandiga kalmetes on need ehitatud üksteise külge.

Tarandi piirideks on suured raudkivid või paeplaadid, mis on laotud lapiti kuivmüüritisena. Välisserv püüti laduda sirgena ning tarandi sisemus täideti kivide ja mullaga. Tarandi pikkus varieerus 2–3 meetrist 10–12 meetrini, laius vaevalt 1 meetrist kuni 4–5 meetrini.

Tarandkalmeid rajati alates 8. sajandist eKr ja viimased järelmatused on dateeritud vahemikku (7.) 8.–11. (12.) sajand pKr.

Tarandkalmeid ehitati Eestis, Edela-Soomes, Põhja- ja Lääne-Lätis, Loode-Venemaal ja Kesk-Rootsi idaosas. Valter Langi arvates märgib tüüpiliste tarandkalmete ja neile iseloomulike hauapanuste levik läänemeresoome algkeele hilise vormi Põhja-Eestist lähtunud ekspansiooni.

Neid rajanud kollektiivid polnud suuremad tavalisest perest ja sageli ei maetud neisse ka kõiki selle kollektiivi liikmeid. Loe edasi ...

5. nädal

Siberi seedermänd (Pinus sibirica) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide hulka alamperekonda Strobus.

Vahel käsitletakse siberi seedermändi alpi seedermänni (P. cembra) alamliigina. Siberi seedermännil on viimasest pisut suuremad käbid ja okastel on kolm vaigukanalit, mitte kaks.

Siberi seedermänni venekeelse nime "siberi seeder" (сибирский кедр) järgi on seda puud vahel seedriks nimetatud, mis ei ole aga korrektne, sest seedrid ei kuulu mändide hulka, vaid omaette perekonda.

Siberi seedermänd jõudis üksikute isenditena Eesti alale arvatavasti juba 18. sajandil. Seda pole võimalik selgitada, sest alpi ja siberi seedermännil ei tehtud vahet. Siberi seedermändi on kasvatatud Väimela, Olustvere, Toila-Oru ja Räpina pargis, Luua ja Mihkel Ranna arboreetumis, Tartu Ülikooli Botaanikaaias ning Tallinna Botaanikaaias, samuti Tartu linna haljastuses. Üldiselt kasvab ta meil hästi, kuid mullastiku suhtes on nõudlik. Ta eelistab huumusrikkaid liivsavi- ja saviliivmuldi ning kasvab halvasti sügavatel liivmuldadel ja kuivadel lubjakivist aluspõhjaga muldadel. Ta on meil täiesti külmakindel, tolmleb ja kannab vähesel määral käbisid. Loe edasi ...

6. nädal

Jupiter on Päikesest kauguselt viies planeet ja Päikesesüsteemi kõige suurem planeet. Hiidplaneet Jupiter ületab kõigi teiste planeetide kogumassi umbes kaks ja pool korda. Päikese massist on Jupiteri mass ligikaudu 1000 korda väiksem. Astronoomid teavad Jupiteri juba antiikajast.

Roomlased panid sellele nime oma peajumala Jupiteri järgi planeedi Jupiter suuruse tõttu. Maa pealt vaadatuna võib Jupiteri tähesuurus olla kuni −2,94, mis on piisavalt hele, et jätta varje.

Kuu ja Veenuse järel on Jupiter heleduselt kolmas taevakeha. (Opositsiooni ajal võib Marss paista lühikest aega sama hele kui Jupiter.)

Jupiter koosneb peamiselt heeliumist, mis moodustab Jupiteri massist ühe neljandiku, kõigist molekulidest moodustavad heeliumi molekulid aga vaid kümnendiku. Jupiteril võib olla raskematest elementidest tuum, kuid nagu kõigil hiidplaneetidel, puudub Jupiterilgi tahke pind. Kiire pöörlemise tõttu on Jupiter lapik sferoid. Jupiteri välimine atmosfäär on silmanähtavalt jaotunud vastavalt laiuskraadidele eri kihtideks, mille piirialadel esineb turbulentsi ja torme. Loe edasi ...

7. nädal

Valgjärv, ka Koorküla Valgjärv on järv Valga maakonnas Tõrva vallas, üks Koorküla järvedest. Valgjärv on oma kuni 26,8 m sügavusega Eesti järvedest üks sügavamaid. Järves asub kunagine Koorküla Valgjärve järveasula.

Valgjärv asub Jeti külas Koorkülast 3 km lõunas Tõrva–Härgmäe tee ääres Läti piiri lähedal. Ümbruskonda iseloomustab järvederikas künklik moreenmaastik, kus Valgjärv on Koorküla järvestiku suurim järv.

Valgjärvest põhja ja läände jäävad haritavad põllumaad, mujalt ümbritseb seda mets. Põhjakaldal on vanade kaskede allee. Kaldad on enamasti järsud, tihti liivased või kruusased. Vaid läänekallas, kus on asub lai poolsaar, on laugem ja mudasem. Kaldajoon on tugevalt liigestunud ja 3680 m pikk.

Valgjärve pindala on 44,3 ha, pikkus 1270 m ja laius 620 m. Keskmine sügavus on 8,5 m, suurim sügavus 26,8 m, olles sellega sügavuselt Eesti 7. järv. Põhjareljeef on väga muutlik, näiteks läänekalda poolsaarelt algab veealune seljandik, mida on kutsutud mõisa asemeks ja mille peal on 2–4 m, järve keskel kohati vaid 1–2 m vett. Sügavamad paigad on järve kirde- ja lõunaosas. Põhi on enamasti kõva ja liivane. Loe edasi ...

8. nädal

Lilly (Caroline Auguste Bertha) Walther (Valter) (11. juuli 1866 Kaiu, Harjumaa – 8. september 1946 Tšernuška, Molotovi oblast, Vene NFSV) oli baltisaksa tarbe- ja maalikunstnik ning restauraator.

Walther õppis Pärnu linna kõrgemas tütarlastekoolis ja Peterburis Stieglitzi kunstikoolis. Ta täiendas end 1896–1897 Prantsusmaal Sèvresi portselanivabrikus ja 1903. aastast Tallinnas Ants Laikmaa joonistuskursustel.

Ta lõi lille- ja maastikupilte, natüürmorte ja portreid (nii õlimaale kui ka akvarelle). Kunstniku karakteritabamisoskus avaldus eelkõige lapsi kujutavates joonistustes ning eesti taluinimeste portreedes. Ta viljeles ka keraamikat ning naha- ja tekstiilikunsti, osales 1905. aastal Tallinnas Kluge & Ströhmi raamatukaupluse kunstisalongi kujundamises. Walther oli esimesi Eesti maalirestauraatoreid, ta kasutas M. Doeneri maaliennistustehnoloogiat (vaha-vaigu meetod). Ta korrastas 1934. aastal Mustpeade Vennaskonna maalikogu, ennistas 1940–1941 Niguliste kiriku Antoniuse altari ning pärast Tartu pommitamist 1943. aastal Tartu Kunstimuuseumi maale.

9. nädal

Jaapani mänd (Pinus parviflora) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide alamperekonda Strobus.

Jaapani männil eristatakse kahte teisendit, millest üks kasvab Honshūl, Kyushul ja Shikokul 200–1800 m kõrgusel üle merepinna ning teine Hokkaidol 60–800 m kõrgusel ja Honshūl 300–2500 m kõrgusel üle merepinna.

Jaapani männi levilas valitseb niiske ja jahe kliima. Jaanuaris langeb temperatuur Hokkaido asurkonna levilas kuni −16 °C-ni, Honshūl kuni −15 °C-ni. Keskmine sademete hulk aastas on 1000–3000 mm.

Mändi kasutatakse haljastuses ja bonsaina.

Jaapani mänd paljuneb seemnete abil. Tolmlemine toimub tuule abil alates mai algusest. Seemned valmivad tolmlemisele järgneva aasta oktoobris ja levivad samuti peamiselt tuule abil. Pärast seemnete varisemist jäävad käbid puule tavaliselt mitmeks aastaks. Seemikute arenguks on soodsad varjulised ja niisked kasvukohad. Loe edasi ...

10. nädal

Koroonapandeemia Eestis on osa 2019. aasta sügisel Hiinast Wuhanist alanud ja 2020. aasta märtsis pandeemiaks kasvanud kiiresti leviva SARS-CoV-2 koroonaviiruse põhjustatud ülemaailmsest koroonapandeemiast.

Esimene nakatumisjuhtum Eestis leidis kinnitust 27. veebruaril. 11. märtsil liigitas Maailma Terviseorganisatsioon haiguspuhangu pandeemiaks. Samal päeval tuvastati Eestis 4 uut koroonaviirusega nakatunut, mille järel tõusis nakatunute arv 17 inimeseni. 12. märtsil teatas Terviseamet juhtude arvu tõusmisest 27-ni ja haiguse kohalikust levikust. Sama päeva hilisõhtul kehtestati Eestis eriolukord. 25. märtsil anti teada esimesest haiguse kätte surnust Eestis.

Alguses levis viirus kõige jõudsamalt Saaremaal, kuhu see jõudis arvatavasti Itaalia võrkpalliklubi Powervolley Milano kaudu ja kus algas haiguse kohapealne levik Eestis. Saaremaa oli pikalt ka suurima tuvastatud nakatunute arvuga maakond. Näiteks 15. aprilli seisuga oli Saaremaal tuvastatud 502 nakatunut, mis oli 36% kõigist Eestis tuvastatud juhtumitest. Hiljem on haigestumine levinud rohkem Harjumaal ja Ida-Virumaal. Loe edasi ...

11. nädal

Liivlased (liivi keeles līvlizt, läti keeles līvi, lībieši) on läänemeresoome rahvas ajaloolise asualaga tänapäeva Lätis Põhja-Kuramaal ja Lääne-Vidzemes ning Edela-Eestis. Liivlasi on määratletud kui liivi keelt emakeelena kõnelejaid, liivikeelsete vanemate järeltulijaid, liivi identiteediga inimesi, ajaloolistes allikates liivlasteks nimetatud inimesi või teatud arheoloogiliste kultuuride esindajaid.

Liivlaste väljakujunemine paigutatakse noorema rauaaja algusse ning nende kultuuri ja arvukuse kõrgaeg 11.–12. sajandisse, millele on järgnenud assimileerumisperiood. 2017. aastal oli Lätis end liivlasteks pidavaid inimesi 16, Eestis 85 ja Venemaal 7. Grizelda Kristiņ, kes oli viimane liivi keelt emakeelena kõneleja, suri 2013. aastal Kanadas.

Arheoloogilistele leidudele toetudes nähakse hilisematest kirjalikest allikatest tuntud liivlastega asustatud alade elanikel ja kultuuril erinevaid algupärasid. Henriku Liivimaa kroonikas mainitud Metsepole piirkonna liivlasi peetakse kõige tõenäolisemalt juba pikemat aega Vidzeme loodeosa asustanud läänemeresoomlaste järeltulijaiks, kelle materiaalses kultuuris leidub ühisjooni Sakala alade ja latgaliseerumise-eelse Vidzeme põhjaosa läänemeresoome rahvastikuga. Loe edasi ...

12. nädal

Árpád (u 845 – u 907) oli madjarite hõimuliidu juht 9. ja 10. sajandi vahetusel. Ta oli kas ungarlaste püha valitseja ehk kende või nende sõjaline juht ehk gyula.

Kuna allikad räägivad üksteisele vastu, ei ole ajaloolaste seas tema elu üksikasjades üksmeelt. Vaatamata sellele kutsuvad paljud ungarlased teda oma riigi rajajaks ja mõned hilisemad kroonikad on rõhutanud tema kõige silmapaistvamat rolli Pannoonia madaliku hõivamisel. Temast põlvnev Árpádi dünastia valitses Ungari kuningriiki aastani 1301.

Árpádi isa Álmosit mainitakse kõigis Ungari kroonikates madjarite hõimuliidu esimese juhina. Ajaloolase Gyula Kristó järgi sündis Árpád aasta 845 paiku. Tema nimi tuleneb ungari sõnast "oder" (árpa).

Árpádi nimi on tundmatu kõigis Ida-Frangi riigis kirja pandud allikates; Ida-Frangi riik oli 9. ja 10. sajandi vahetusel üks Pannoonia madaliku suurimaid jõude. Need allikad mainivad vaid teist ungarlaste juhti Kurszáni. Kristó oletab, et Kurszán pidi olema ungarlaste vägesid juhtiv gyula ja Árpád oli oma isa järglasena püha kende. Sellele vastanduvas teoorias kirjutab Rumeenia ajaloolane Curta, et Kurszán oli kende ja Árpád gyula ning viimane sai Kurszáni järglaseks selle tiitli kandjana alles siis, kui baierlased Kurszáni aastal 902 või 904 tapsid. Loe edasi ...

13. nädal

Fraseri nulg (Abies fraseri) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Puu sai nime esmaavastaja, šoti botaaniku John Fraseri (1750–1811) järgi.

Fraseri nulg kasvab tavaliselt 15–18 m kõrgeks ja tüve läbimõõt on kuni 3 dm. Puu suurim registreeritud kõrgus on 26,5 m ja tüve läbimõõt 86 cm. Puu keskmine eluiga on 150 aastat.

Fraseri nulu levila asub Põhja-Ameerika idaosas Apalatšide lõunaosas 1372–2037 m kõrgusel üle merepinna. Hajus levila jääb Põhja-Carolinasse, Tennesseesse ja Virginiasse.

Fraseri nulg toodi Euroopasse 1811. aastal. Meile jõudis ta 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses. Fraseri nulgu kasvatatakse meil parkides ilupuuna, metsas ta kohalike puudega konkureerida ei suuda. Ta on meil hästi aklimatiseerunud, mida näitavad rikkalik käbikandvus ja parkides esinev looduslik uuendus. Käbid kasvavad tal alumistelgi okstel, mida üldjuhul nulgudel ei esine. Puu on meil üsna külmakindel, taludes külma kuni -29...-34 °C, mistõttu kannatab ainult karmidel talvedel. Varju talub ta samuti küllalt hästi. Loe edasi ...

14. nädal

Ravimiarendus ehk ravimite väljatöötamine on toimingute kogum, mille eesmärk on uute ravimite turuletoomine. Mõiste ingliskeelne vaste drug development kajastab vaid seda, mis järgneb ravimikandidaatide tuvastamisele ja optimeerimisele ravimiavastuse ja/või ravimidisaini käigus. Eesti keele ruumis võib ravimiarendus hõlmata ka ravimi keemilise struktuuri plaanimist, lähtudes ühendi toimest ja ohutusest.

Uute ravimite ohutuse tagamiseks on oluline, et ravimiarendus toimuks vastavalt rahvusvaheliselt kokku lepitud kvaliteedi- ja eetikanõuetele, kus ravim peab läbima nii eelkliinilised kui ka kliinilised uuringud. Ravimiarenduse seisukohalt on tähtsad nii teaduslik innovatiivsus, intellektuaalomand kui ka majanduslikud aspektid. Tänapäeval kulgeb see protsess sageli ülikoolide ja erasektori koostööna, kus farmaatsiatööstuse roll on eriti oluline ravimiarenduse viimastes etappides.

2011. aastal ilmunud uuringu andmetel kestab keskmise ravimikandidaadi teekond laborist apteeki 15 aastat ja selleks kulub ligi 1 miljard USA dollarit. Samas oleneb ravimiarenduse edukus haiguse tüübist, bioloogilise sihtmärgi tüübist ja ravimi enda liigitusest (nt kas tegu on väikese molekuli, antikeha või geeniravimiga). Loe edasi ...

15. nädal

Uurdekivi on eelkõige Põhjamaades levinud muistne kivi, millesse on uuristatud üks või mitu 50–100 cm pikkust siledapõhjalist süvendit. Uurete laius on paar sentimeetrit. Soomest leitud kivide uurded on olnud maksimaalselt 5 cm sügavused. Põhjamaades on kive nimetatud mõõgaterituskivideks.

Uurded on keskel laiemad ja sügavamad kui äärtes. Mõnikord esineb uuretega koos lamedaid ja siledaid hõõrdunud pindu.

Kõige rohkem uuretega kive on Ojamaal. Suhteliselt palju on neid ka mujal Lõuna-Rootsis. Kive leidub ka Lõuna-Norras ning Taanis Sjællandi ja Bornholmi saarel. Soomes on mõõgaterituskive leitud eranditult Kanta-Hämest, seega üldse mitte rannikult, kus naabermaade mõju kõige suurem on olnud. Soomest on leitud 6 kivi ja neistki üks ei pruugi sama tüüpi kivi olla. Seevastu Ojamaalt on leitud üle kahe tuhande mõõgaterituskivi.

Nii Ojamaa kui ka Häme kivid asuvad veekogude lähedal. Soome kivid paiknevad siseveekogude ääres, Ojamaal aga mere ääres kunagisel veepiiril, allikate, ojade või jõgede kallastel või lausa rannaäärses vees. Loe edasi ...

16. nädal

1992. aasta Riigikogu valimised olid Riigikogu seitsmenda koosseisu valimised, mis toimusid 20. septembril 1992. Samal päeval toimus ka 1992. aasta presidendivalimiste esimene voor. Tegu oli esimeste Riigikogu valimistega pärast Eesti taasiseseisvumist.

Kuigi Eesti põhiseaduse järgi valitakse Riigikogu neljaks aastaks, siis 1992. aastal valiti see vastavalt põhiseaduse rakendamise seadusele erandkorras vaid kolmeks aastaks.

Valimised võitis valimisliit Isamaa (pildil esinumber Mart Laar), saades 22% häältest ja 29 kohta Riigikogus. Teiseks tuli valimisliit Kindel Kodu, kogudes 13,6% häältest ja kolmanda koha saavutas valimisliit Rahvarinne, mis kogus 12,3% häältest. Kindel Kodu ja Rahvarinne said Riigikogus vastavalt 17 ja 15 kohta. Lisaks pääsesid Riigikokku veel neli nimekirja: Mõõdukad (9,7%, 12 kohta), ERSP (8,8%, 10), Kuningriiklased (7,1%, 8) ja Eesti Kodanik (6,9%, 8). Riigikokku pääsesid ka isikumandaadi saanud Rein Järlik ja Tiit Made, kuigi nimekirjad, kus nad kandideerisid (vastavalt valimisliit Rohelised ja Eesti Ettevõtjate Erakond), valimiskünnist ei ületanud. Loe edasi ...

17. nädal

Õilis nulg (Abies amabilis) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Õilis nulg on nulgude kohta pikaealine, elades üldjuhul 250–500 aastat vanaks. Vanim leitud puu oli üle 800 aasta vana.

Puu on üsna kõrge, kasvab 30–40, soodsates oludes ka 50–60 (harva 75) m kõrgeks. Võra on väga korrapärane, koonusjas-kuhikjas ja ulatub vanadelgi puudel maapinnani. Tüve läbimõõt on 0,6–1,2 (harva kuni 1,8) m. Tüve koor on noortel puudel valkjashall, hiljem punakashall, rohkete vaigumahutitega, vanas eas tekib tüve allosas rõmeline korp.

Juurestik on maapinna lähedal, mistõttu tuulele avatud kasvukohtades võib esineda tormiheidet. Mükoriisat esineb peamiselt seeneliigiga Cenococcum graniforme.

Okkad on 2–4 cm pikad, tipus sälguga, all on kaks valget õhulõheriba. Noorena on okkad oliivrohelised, matid ja kleepuvad. Okkad paiknevad võrsel spiraalselt. Kõik okkad käänduvad alusel, nii et õhulõheribad jäävad allapoole. Loe edasi ...

18. nädal

Väärisgaasid (vananenud nimetusega inertgaasid) on sarnaste omadustega keemiliste elementide rühm: nad on standardtingimustel lõhnatud, värvitud, monoaatomilised gaasid, millel on madal reaktsioonivõime.

Kuus looduses esinevat väärisgaasi on heelium (He), neoon (Ne), argoon (Ar), krüptoon (Kr), ksenoon (Xe) ja radoon (Rn). Kõiki neid leidub vähesel määral Maa atmosfääris ja heelium on universumis levikult teine element. Aastal 2002 avastasid teadlased sünteetilise väärisgaasi oganessooni, mille füüsikalisi ega keemilisi omadusi pole võimalik otseselt määrata väga lühikese poolestusaja (0,89 ms) tõttu.

Väärisgaasid kuuluvad keemiliste elementide perioodilisussüsteemi 18. ehk VIIIA rühma. Looduslikud väärisgaasid on tüüpiliselt väga madala reaktsioonivõimega, välja arvatud ekstreemsetes tingimustes. Inertsuse tõttu saab neid kasutada keskkondades, kus soovitakse vältida keemilist reaktsiooni. Loe edasi ...

19. nädal

Anrepi lõvi on 1807. aastal Preisi-Prantsuse sõjas Mohrungeni lahingus (Morąg, Poolas) hukkunud kindralleitnant Heinrich Reinhold von Anrepile (1760–1807) 1844. aastal püstitatud mälestusmärk, mis koosneb rändrahnu külge paigaldatud mälestustahvlist ja rahnul puhkavast lõvikujust, mille autoriks on saksa skulptor Christian Daniel Rauch.

Anrepi lõvi asub Tarvastu vallas Kärstna mõisa keskusest poolteist kilomeetrit läänes Kärstna kabelimäel ja selle geograafilised koordinaadid on 58° 8′ 33″ N, 25° 47′ 4″ E.

Mälestusmärgi lasi paigaldada Heinrich Reinhold von Anrepi poeg, ratsaväekindral Joseph Carl von Anrep (1796–1860).

Lõvikuju on valatud Berliini kuninglikus valukojas. Münsteris ja Lübeckis on säilinud sellega identsed lõvimonumendid. Kuju kuulub kunstimälestisena muinsuskaitse alla. Loe edasi ...

20. nädal

Krasnaja Gorka ehk Ingeri operatsioon oli 1919. aasta oktoobris ja novembris Eesti Vabadussõja ajal toimunud Eesti Rahvaväe 1. diviisi pealetung Krasnaja Gorka kindluse vallutamiseks Punaarmee 6. diviisi käest.

Operatsiooni eesmärk oli katta Loodearmee põhjatiiba, samas loodeti Krasnaja Gorka suurtükkide abil hävitada Balti laevastik, et ei punane ega valge Venemaa saaks seda tulevikus Eesti vastu kasutada. See Eesti Merejõudude juhataja admiral Johan Pitka juhtimisel toimunud operatsioon kukkus aga läbi.

Eesti väekoondis, mis toodi kohale sõjalaevadel, oli liiga nõrgalt varustatud suurtükiväega vastase kindlustatud kaitsepositsioonide edukaks ründamiseks. Maaväe tegevust toetas küll oma tulega Eesti ja Briti sõjalaevastik, sealhulgas monitor Erebus oma 15-tollistest suurtükkidest. Kõik see ei kõigutanud aga fordi vastupanu ja Krasnaja Gorka jäigi vallutamata. Loe edasi ...

21. nädal

Harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii) on männiliste sugukonda ebatsuuga perekonda kuuluv okaspuu.

Eurooplastest avastas liigi šoti kirurg ja loodusteadlane Archibald Menzies, kes leidis harilikud ebatsuugad Vancouveri saarelt 1792. aastal. Tema järgi on liigile antud ladinakeelne nimi. 1825. aastal kirjeldas liiki põhjalikult šoti botaanik David Douglas, kelle järgi on puule antud ingliskeelne nimi Douglas-fir. Tema kogutud seemned jõudsid Suurbritanniasse 1827. aastal.

Harilik ebatsuuga on Põhja-Ameerika lääneosa kõige tähtsam majanduslikult kasutatav puu. Väärtusliku puidu ja suure tootlikkuse tõttu on teda laialdaselt kultiveeritud ka Euroopas ja Uus-Meremaal. Majandatavates metsakultuurides on hariliku ebatsuuga puistu tootlikkus 7–28 m³/ha raievanusega 50–80 aastat.

Harilikul ebatsuugal on mitu teisendit. Kuna nendest roheline ebatsuuga on meil üsna külmakartlik, siis sobivad meie kliimasse eelkõige sinihall ebatsuuga ja eurooplaste eristatav teisend hall ebatsuuga (var. caesia). Loe edasi ...

22. nädal

Birnie on asustamata korallsaar (kerkinud atoll) Vaikse ookeani keskosas Mikroneesias, väikseim Fööniksisaartest. Ta paikneb Abariringa saarest 80 km lõunakagus, Enderbury saarest 67 km edelas, Rawaki saarest 90 km läänes, Manra saarest 100 km põhjaloodes ja Orona saarest 120 km loodes. Birnie kuulub Kiribatile. Saare geograafilised koordinaadid täisminutiteni ümardatuna on 3°35'S, 171°31'W.

Saare pindala on 0,72 km².

Saar on madal ja halvasti nähtav. Sellepärast laevad seda enamasti väldivad, et mitte karile joosta.

Saare edelaosas paiknevas vaos on soolase veega järv, mis on laguuni jäänus. Kuigi järve toidavad vooluveekogud, kuivab ta sageli ära. Järve sügavuseks on mõõdetud kuni 1,8 m.

Birnie saare avastas 1823 laeva "Sydney Packet" meeskond kapten Emmetti või Emmenti juhtimisel. Ta sai nime Londoni ettevõtte Alexander Birnie & Co. või selle omaniku Alexander Birnie järgi, kellele laev kuulus. On oletatud ka, et saar on nimetatud inglise ärimehe ja riigitegelase Richard Birnie järgi. Sama laeva meeskond avastas 1823 ka Manra saare. Loe edasi ...

23. nädal

Tšuudid (vene keeles чудь, чюдь) on Vana-Vene leetopissides kasutatud etnonüüm, mida arvatakse 9.–10. sajandi kontekstis tähistavat teatud või kõiki läänemeresoome rahvaid või laiemalt isegi kõiki Kirde-Euroopa mitteslaavlasi, alates 11. sajandist aga enamasti eestlasi. Hilisemas vene rahvakeeles on sõna чудь või selle teisendeid kasutatud erinevate läänemeresoome, samuti Siberi ja Kaug-Ida rahvaste kohta. 19. sajandil on ametlikus vene keele kõnepruugis nii kutsutud eelkõige vepslasi. Tšuudid on ka tegelased mitme Kirde-Euroopa rahva folklooris.

Esimesed kindlad teated tšuudidest pärinevad Vana-Vene leetopissidest (esmamaining 1113. aasta paiku koostatud Nestori kroonikas). On oletatud varasematki tšuudide mainimist: ajalookirjutaja Jordanis teatab oma 551. või 552. aastal valminud teoses "De origine actibusque Getarum" ("Gootide ajaloost"), et idagootide kuningas Ermanaric alistas teiste seas rahva nimega Thiudos. Mitmed tänapäeva autorid jagavad aga Riho Grünthali seisukohta, et nime Thiudos ei ühenda tšuudidega miski peale kõlalise sarnasuse, mis pole aga piisav argument 6. sajandil Konstantinoopolis kasutatud nime samastamiseks 12. sajandi Vana-Vene чюдь'iga. Loe edasi ...

24. nädal

Ungari ülestõus ehk Ungari vastuhakk ehk Ungari revolutsioon (ungari keeles 1956-os forradalom ehk 1956-os felkelés) oli rahvuslik spontaanne vastuhakk nõukogudemeelsele, kommunistide juhitud Ungari Rahvademokraatliku Vabariigi poliitikale. Ülestõus kestis 1956. aasta 23. oktoobrist 10. novembrini.

Ülestõus algas üliõpilaste meeleavaldusega, milles osalejad marssisid läbi Budapesti südame parlamendihoone juurde. See köitis tuhandete inimeste tähelepanu. Üliõpilasdelegatsioon sisenes raadiomajja, et levitada oma nõudmisi, ja peeti kinni. Kui väljas viibinud demonstrandid nõudsid delegatsiooni vabastamist, avas riiklik julgeolekupolitsei (Államvédelmi Hatóság ehk ÁVH) nende pihta tule. Uudis intsidendist levis kiiresti ning põhjustas pealinnas rahutusi ja vägivalda.

Ülestõus levis kiiresti üle riigi ja viis valitsuse langemiseni. Tuhanded inimesed organiseerusid relvarühmitustesse ning asusid võitlusse ÁVH ja Nõukogude vägede vastu. Paljud nõukogudemeelsed kommunistid ja ÁVH liikmed hukati või vangistati, endised vangid vabastati. Ajutised nõukogud võtsid Ungari Töörahva Parteilt üle kontrolli munitsipaalasutuste üle ja nõudsid poliitilisi muutusi. Uus valitsus saatis laiali ÁVH, väljendas kavatsust lahkuda Varssavi Paktist ja lubas taastada vabad valimised. Loe edasi ...